Maasoojuspumba liigid, tööpõhimõte ja põhiosade kirjeldus
Esimese soojuspumba projekti esitas William Thomson 1852. aastal. Soojuspumpa katsetati esimest korda Inglismaal 1930. aastal. Praktiliselt kasutati soojuspumpa esmakordselt Zürichis aastail 1938–1939, seadme soojuslik võimsus oli 175 kW ja madalatemperatuuriliseks soojusallikaks oli jõevesi.
Eestis on soojuspumpasid paigaldatud juba alates 1992. aastast. Hinnanguliselt on Eestis paigaldatud ca. 125 000 soojuspumpa, millest ligi 10% on maasoojuspumbad. Maasoojuspump töötab mõnes mõttes sarnaselt tavalise külmutuskapiga. Kui külmkapis juhitakse kapi seest soojus välja, siis maasoojuspump transpordib maapinnas või vees sisalduva soojusenergia majja.
Soojuspump koosneb neljast põhiosast: aurustist, kondensaatorist, kompressorist (seade rõhu tõstmiseks) ja paisventiilist (ventiil rõhu langetamiseks), mis on torustiku abil ühendatud suletud süsteemiks. Maakollektoris ringlev külmakindel lahus (külmakandja) soojeneb maapinda salvestunud päikeseenergia toimel. Soojenenud külmakandja liigub maasoojuspumba aurustisse, kus toimub soojusenergia ülekanne teisele kinnises süsteemis ringlevale vedelikule – külmaagensile. Külmaagensil on omadus madalatel temperatuuridel aurustuda. Aurustunud külmaagens imetakse kompressorisse, kus kokkusurumise tagajärjel gaasi temperatuur tõuseb.
Seejärel liigub kuum gaas kondensaatorisse, kus kondenseerumisel antakse soojusenergia edasi maja küttesüsteemile. Gaasiline külmaagens muutub kondenseerudes vedelikuks ja peale paisventiilis rõhu alandamist on valmis uueks soojusenergia kogumiseks. Paisventiil reguleerib külmaagensi vooluhulka, et saavutada optimaalset rõhkude vahet aurusti ja kondensaatori vahel.
Joonise allikas on Eesti Soojuspumba Liit.