Maaküte korterelamutele ja tööstusele, Soome kogemus (intervjuud)
Maasoojuspump on Soome eramuomanike ja renoveerijate soosingus olnud juba pikka aega. Viimaste aastate jooksul on tekkinud huvilisi ka suuremate objektide puhul. Soojuspuuraukudega lahendatud
maaküttesüsteem sobib väga hästi just väiksematele kruntidele rajamiseks ja on tänuväärne lahendus, kui hoone ümber on juba valmis haljastus, mida ei soovita rikkuda. Seega on see kõige sobilikum lahendus enamike korterelamute puhul.
Soomes on juba pikemat aega teostatud kortermajade ja tööstuskinnistute küttesüsteemide renoveerimist, mille käigus minnakse õliküttelt üle maasoojusküttele. Tegime Soomes intervjuu kahe inimesega, kes on osalenud kogu renoveerimisprotsessis (planeerimisel – projekteerimisel, pakkumiste võtmisel ja tegija valimisel, teostamisel ja uue süsteemi kasutamisel). Esimeses loos räägime kinnistuühingu (kiinteistöyhtiö) nõukogu esimehega. Teises loos on intervjueeritavaks professionaalne korteriühingu (Asunto-osakeyhtiö) juhatuse esimees, kes vastutab operatiivsete toimingute eest korteriühingus. Lugude kinnistud ja majad on vägagi erinevad, kuid mõlemad lood kinnitavad, et küttesüsteemi renoveerimisel maasoojusküttele üleminek on vägagi tasuv investeering.
ESIMENE LUGU
Ida-Helsingi Vartiokylä’s asuv kinnistu Linnanherrankuja 3 nõukogu esimees Seppo Heino hakkas arutama maasoojusküttele üleminekuvõimalusi juba 2007 aastal, kuid ta sai ühelt “asjatundjalt” hinnangu, et kinnistu õueala on liiga väike ja see ei võimalda piisavas koguses kaevude puurimist. Asi jäi pooleli, kuni tal tuli sauna laval istudes, nagu Soomes tihtipeale juhtub, sellel teemal juttu ühe kinnistu üürnikuga. Juhuslikult töötas see üürnik puurimisfirmas. Mehed läksid kohe välja ja puurija kinnitas, et mingisuguseid takistusi õueala suhtes ei tohiks tekkida, kuna suurtel objektidel teostatakse puurimised enamasti kaldpuurimisena, mis võimaldab ka hoonete all paiknevat ala kütte tarbeks kasutada.
Kõnealune kinnistu on ehitatud 1950-1980 aastatel, suuruselt umbes 3750 m2 netopinnaga ja suurem osa sellest on tööstuslikus kasutuses. Heino surus maasoojusküttele ülemineku otsuse kinnistuühingu nõukogus läbi ja peale mõningate uuringute tegemist ja pakkumiste võtmist sai otsustatud 4×20 kW maasoojuspumpade kasuks. Vana õlikatel, millega varem kinnistut köeti, varustati pumpadega integreeritud juhtimisautomaatikaga ja jäeti varuks kõige külmemate ilmade jaoks. Seega polnud vaja kinnistu elektri peakaitset suurendada (mis oleks olnud suur rahaline kulutus). Praktilisi töid hakati teostama aastal 2010. Puuraugud (12 tk) sügavusega 215 m puuriti umbes kahe nädalaga valmis ja 2 kuuga oli kogu süsteem tervikuna töökorras.
Parima kasuteguri saavutamiseks lülituvad pumbad tööle teineteise järel, vastavalt kütmise vajadusele. Sooja tarbevett otsustati toota otse elektriga. Nüüdseks on pumbad töötanud mitmeid aastaid ja praktiliselt ilma probleemideta. Garantiikorras sai esimese talve jooksul parandatud elektrikupoolne kahe juhtme ühendusviga, millest tulenevalt varuks jäetud õlikatel ei lülitunud peale tööle hakkamist enam välja. Garantiikorras parandati ka tavakontrolli käigus tuvastatud leke puuraugu mantlitoru läbiviigus.
Uuele küttesüsteemile ülemineku eelarve oli kokku 180 000 EUR, millest kinnistu sai 30 000 EUR keskkonnasõbralikule kütteenergiale ülemineku toetust. Eelarveväliseid lisakulusid tekkis u. 20 000 EUR ulatuses, peamiselt olid need seotud vana õlimahuti nõuetekohase eemaldamisega. Seega läks projekt kokku maksma 170 000 EUR, mis finantseeriti pangalaenuga. Heino arvutuste kohaselt on kolme viimase aasta keskmine energiakulu nüüd umbes 21 000 EUR aastas. Enne maakütte paigaldamist oli viimase kolme aasta keskmine energiakulu aga 63 000 EUR aastas. Arvestus on tehtud otse raamatupidamisest, seega ei kajasta numbrid inflatsiooni mõju ja tegelikkuses on kokkuhoid veelgi suurem. Heino rõhutab eriti veel rahas mittemõõdetavat eelist, nimelt maasoojuse kasutusmugavust. Peale maasoojusele üleminekut pole olnud vaja otsida õli tarnijat ega ka märgata ebameeldiva üllatusena pühapäeva õhtul 20 külmakraadi juures õli lõppemist mahutist.
“Peale 15 aastast finantseerimisperioodi oleme kokkuvõttes säästnud umbes pool miljonit eurot” ütleb Heino. Ainus asi, mida Heino kahetseb on see, et ta jäi alguses uskuma “asjatundjat” ja seega lükkus kogu projekt pea kahe aasta võrra edasi, mille tulemusel sai üle 80 000 EUR mõtetult läbi korstna puhutud.
TEINE LUGU
Teine intervjuu on tehtud Lõuna-Soomes asuvas väikelinnas härraga, kes töötab juhatuse esimehena mitmes kohalikus korteriühingus. Kahjuks ei soovinud ta oma nime avalikustada, aga rääkis pikalt oma kogemustest erinevate ridaelamute ja väikeste korrusmajade (suuruses 7-36 korterit) ühingute kütte renoveerimsprojektide tegemisest. Praeguseks on valminud 12 renoveerimisobjekti (kütteõlilt üleminek maasoojusküttele) ja tulemused on tema sõnul väga positiivsed – kulutused soojaenergiale (mis on Soome oludes korteriühingu kõige suurem kulutegur) on langenud olenevalt objektist 50-70%, milles mängib suurt rolli kohalik elektri hind, mis võib kõikuda märkimisväärselt. Investeerimisarvestustes on lähtutud asjaolust, et kütteõli hind tulevikus tõenäoliselt ei lange.
Investeeringukulu korteri peale varieerub sõltuvalt korterite arvust majas ja ka korterite suurusest, jäädes väiksemate korterite puhul alla 10 000 EUR ja kerkides suuremate korterite puhul tunduvalt üle 10 000 EUR. Investeering finantseeritakse tavaliselt pangalaenuga, mille tagasimakseaeg on enamjaolt 15-17 aastat. Kuumaksed on fikseeritud nii, et lisakulutusi korteriomanikele ei teki, kuna kuumaksed kaetakse saavutatava energiasäästuga. Objektide finantseerimisel on märkimisväärseks abiks olnud ka rohelisele energiale ülemineku toetusmeetmed, millega on finantseeritud, sõltuvalt aastast, u. 10-20% projektide kogumaksumusest.
Investeeringukulusid on võimalik mingil määral alandada projekteerides maaküttesüsteem väiksemaks kui arvestuslik maksimum küttevõimsus vajab ja väga külmade ilmade puhul kasutatakse lisaks alternatiivseid kütteliike (ahjuküte, õlikatel, gaas, elektriküte jne.) Meie intervjuud hõlmavatel objektidel on aga kõik pumbad arvestatud täisvõimsusele, ehk alternatiivset kütteliiki pole vaja. Kuna täisvõimsusele dimensioneerimine tekitab kinnistule märkimisväärse elektrienergia tarbimise kasvu (eriti kõige külmemate ilmade korral kui pumbad käivad täisvõimsusega), on praktiliselt igal objektil osutunud vajalikuks ka peakaitsme suurendamine.
Esimene objekt valmis u. 3 aastat tagasi. Tegemist oli 16 korterilise majaga. Enne renoveerimist olid rahalised kulutused küttele veidi alla 30 000 EUR aastas. Täna on vastav näitaja alla 10 000 EUR, seega on kahe talvega kokku hoitud umbes 40 000 EUR. Kasutusel olevad maasoojuspumbad on peamiselt 52 või 66 kW ja lahendus on teostatud enamasti ühe pumbaga, kuid ühel suuremal majal on kaks 66 kW pumpa. Mitme väiksema pumba kasutamine annaks kindlust võimaliku pumbarikke puhul, aga üldiselt tõstab see investeeringukulu võrreldes lahendusega, milles kasutatakse ühte võimsamat pumpa.
Mingeid olulisi probleeme pole tööde teostamisel või maasoojuspumpade kasutamisel olnud. Kõik objektid on olnud väljaspool põhjaveeala ning õlimahutite jms. rajatiste eemaldamisel ei ole samuti ebameeldivaid üllatusi, nagu näiteks saastunud pinnas jms, ette tulnud. Kokkuvõtteks on kogemused maasoojusküttele üleminekul siiani väga head ja plaanis on renoveerida ka teisi, veel õliga köetavaid maju, ning viia need samuti üle maasoojusküttele.